Mitte sellest ei tahtnud ma teile rääkida

Ühes linnas, ühes majas, ühes korteris elas kord mees, Isand, kel olid koer Popi ja ahvipärdik Huhuu. Isand oli tark ja haritud, lahke oma loomade vastu. Popi usaldas ja armastas Isandat nii, et liputas saba isegi Isanda öökuuele, mis varnas rippus. Häbematu Huhuugi pidi Isanda sõna kuulama ega julgenud Popit kiusata isegi siis, kui Isand kodunt ära käis.

Ühel õhtul aga jäi Isand koju tulemata. Tubadesse ilmusid hämarikuvarjud, tasapisi võttis võimust pime öö. Popi valvas ja ootas, kuni ta kuulis liikumist ja võigast pominat. Algul ta rõõmustas ja arvas, et Isand on siiski koju tulnud ning on ehk haige. Hommikul ta nägi, et purpurist baldahhiini all Isanda voodil istus Huhuu, Isanda öökuub seljas ja öömüts peas, kuue kaelus kõrvadele tõmmatud, ning magas.

Popi taganes nurka. Aegamööda hakkas elu muutuma. Kõik oli vastupidi kui enne. Asjadel ja tegevustel olid küll samad nimed, mis enne, kuid nende nimede taga oli midagi muud. Popi oli üksinda kodus. Keegi ei kaitsnud teda enam Huhuu eest, Huhuul oli nüüd Isanda meelevald, ta võis Popit nii palju kiusata, kui palju tal oli parajasti kiusamishimu. Popi oli kõigega nõus, sest Isand oli teda leplikuks kasvatanud. Popi ei tulnud selle pealegi, et uuele Isandale vastu hakata.

Popil hakkas päris Isand tasapisi ununema. Nüüd olid majas teised seadused ja uued kombed. Uus Isand istus vahel ka laua taha tööle. Aga tal polnud endise Isanda püsivust. Ta lõi lõhki prilliklaasid, murdis jala pealt gloobuse ning rebis raamatud lõhki. Ta meenutas kõigiti Isandat, ja ometi oli ta midagi hoopis muud. Peaaegu kõik tegi uus Isand vastuoksa, võrreldes endisega, kuid ometi peitus selleski salatud tarkus ning saavutamatu osavus.