www.jesus2020.com - guugelda jeesust ja toimetatud palved on sinust vaid ühe kliki kaugusel!!!

selline leht on olemas.ausalt.

DORIAN GRAY PORTREE

Kaunis noor džentelmen Dorian on napilt kahekümnene “kuldsete juuste” ja “kaunilt kaarduvate punaste huultega” Narkissos. Ta hakkab silma maalikunstnik Basil Hallwardile, kes noormehesse kirglikult armub. Kunstnik on leidnud oma ideaalse motiivi ja Gray portreest, mille ta õlivärvidega maalib, saab tema meistriteos. Teda aina maalides ja meelitades tõstab ta D enesehinnangu aina kõrgemale. Hallwardi sõber ja imetleja, varakas snoob ja jõudeinimene lord Henry Wotton tahab pilti ära osta. Veelgi parema meelega tahaks ta aga Dorianiga tutvuda. Hallwardile ei ole see ettepanek meeltmööda, ta tahaks Doriani ainult endale hoida. Kunstnikuna on ta meeleheitlikult Dorianis kinni ega taha teda H-le tutvustadagi, teades seda meest väga hästi, ja kartes poisi rikkumatuse pärast. Aga kõik läheb nii, nagu minema peab: lord Henry kohtub kena noormehega, elumehe särav vaimukus lummab Doriani, ja algab armuafäär, mille homoseksuaalsusele vihjab Wilde kirjeldades seda, kuidas Dorian lord Henry meelelist estetismi ja kõlblusetut elufilosoofiat imetleb ja matkib. H paneb D mõtlema nooruse, eelkõige aga ilu kadumisele, mis paneks ta võitlema kõige eest, mida tol hetkel niisama saab. "Noorus on ainus asi midagi tasub omada." Varem pole D selle pealegi tulnud, ta oli alati pidanud oma ilu iseenesestmõistetavaks. Vaesest maalikunstnikust ei hooli enam keegi. Doriani, kes on kaotanud lord Henryt jumaldades oma süütuse ja teab, et on ilus, haarab äkki sügav hirm vananemise ja surma ees. Nagu Narkissos süüvib ta oma portreesse, ta ei suuda leppida sellega, et pilt jääb alati kauniks, aga tema ise kaotab kõik oma võlud. “Kui see ometi vastupidi oleks!” hüüatab ta. “Oleksin mina see, kes alati nooreks jääb, portree aga vananeks! Annaksin selle eest oma hinge!”
Lord Henryle meeldib D väga, ta surub meelega talle oma veidraid ideid peale, hämmastades ja kummastades teda. Ise võtab mees seda kui mingisugust uurimist. D eemaldub Basilist ja hakkab H eeskujul ilu jahtima. Lord Henryst mõjustatuna hakkab Gray elama kohustusteta elu, mida valitsevad ainult meelelised rõõmud ja kunstinauding. Doriani sarm, teda ümbritsev poeetiline ja saladuslik aura toob talle sõpru ja austajaid. Henry muudab kõiki, kellega kokku puutub, D puhul teeb ta seda meelega, aga mitte heasoovlikkusest, vaid uudishimust. Ringi hulkudes satub Dorian juhuslikult ühte räpasesse teatrisse kõrvaltänaval. Mängitakse Shakespeare'i. Saal on uskumatult kole, D ei saa isegi aru, miks ta sinna läks. Aga Juliat mängib uskumatult kaunis neiu, väga andekas pealegi. Noormees armub näitlejanna Sibyl Vane´i. Neiu vastab tema tunnetele. B on sellest kuuldes armukade, H väga huvitatud. Vahepeal on D Sibyliga tutvust teinud, tüdruk kutsub teda Prints Võlujaks. Nad suudlevad. S on sinnamaani elanud näidendites, ta on elav illusioon. Teater on ainus viis põgeneda ta vaese elu eest. Olles aga kord tunda saanud tõelist armastust, ei suuda ta enam hästi mängida, teater muutub talle igavaks. D kutsub B & H teatrisse oma mõrsjat vaatama, kuid nad kõik pettuvad, nähes kui andetu on tüdruk laval. Dorian on väga vihane ja jätab põlglikult Sibyli maha, julmalt jättes kuulamata kõik ta palved. Ta armastas illusiooni, mitte naist.
D hulgub meeltesegaduses mööda tänavaid, terve öö. Hommikul koju jõudes märkab ta, et B tehtud pilt on veidi teistsugune, naeratusel on julm ilme. Tegelikult näeb see päris võigas välja, kuid D kirjutab selle varajase aja arvele ja magab end välja. Hommikul on maal samasugune, D ise pole aga põrmugi muutunud. Kõhe värk. Tunneb end jube halvasti, kahetseb. Just siis kui ta on valmis saanud oma elu tähtsaima armastuskirja, paludes Sibylilt andeks, tuleb Henry. Sibyl mürgitas enda. Portree tekitatud eneseparandusest pole midagi kasu, sest Lord Henry veenab Doriani end sest mitte häirida laskma ja käituma, nagu poleks midagi juhtunud. Henry sõnab vaid: “Head kavatsused on lihtsalt tšekid, millega inimesed püüavad võtta raha pangast, kus neil mingit arvet ei ole.” Kui Dorian järgmine kord oma portreed vaatab, avastab ta, et paheline julmus oli inetanud ta suu peeneid jooni ja teinud ta pilgu kalgiks. Tema anumist oli kuulda võetud. B on sellest shokeeritud ja mõistab esimest korda, et Dorian pole enam seesama, üllatub kui D ei taha talle pilti anda näitusele panekuks. Dorian avastab, et B on sellesse portreesse pannud palju endast ja peab seda suureks saladuseks. Samal pärastlõunal laenab Henry D-le ühe veidra raamatu, mis saab teda juhtima järgmistel aastatel. Selle peategelane on Pariisi noormees, kes, püüdes elada täiuslikku elu, otsib meeleheitlikult naudingut kõiges. Hullutav ideoloogia. Ta hukkub ise tasapisi ja hukutab ka teisi. Tahab elada täiuslikku elu ja on kindel, et tema moodus on selleks kõige parem. Tegelikult tühi eksistents. Portree muutub, aga Dorian jääb nooreks ja ilusaks. Ta patustab, elab liiderlikku elu, tarvitab oopiumi ja hävitab inimeste elu, kes tema vastu poolehoidu tunnevad. Dorian elab kaksikelu, aga pahelisuse jäljed jäävad ainult portreele. Tõeline Dorian püsib nooruslikult värskedžentelmenina, kes istub elegantselt ooperiloožis ja kelle närtsimatu sarm äratab üldist imestust. On inimesi, kes kardavad teda, ja neid, kes temast vaimustuvad. Tema endised sõbrad ei räägi temaga enam, räägitakse et ta on oma hinge kuradile müünud, et hea välja näha.
Samal ajal Dorian ise elab oma portree ümber, kord pilab seda enda kaunist välimust ja pildi kohutavat lõusta võrreldes, kord tunneb kohutavat masendust, mõistes, et tal oli võimalus, ja ta lasi selle käest. Dorian teab sisimas, et varem oleks ta saanud veel oma hinge päästa, kuid siis pole enam midagi teha, ta ei muuda oma kombeid. Vaid lord Henry on püsinud ta kõrval kõik need aastad, ainus tõeline sõber, kuid ka tema ei tea seda kiivalt hoitud saladust. Muidugi on lord Henry salvava keelega küünik, kes pilkab oma aja põhimõtteid – Dorian ütleb kord tema kohta, et ta hakib elu epigrammideks -, aga tegelikkuses on ta kahjutu poseerija. Dorian on tema õpilane. Ja kuna ta eluviiside käes ei kannata mitte ta ise, vaid ainult tema portree, läheb Dorian oma õpetajast kaugemale. Kui Basil tuleb Dorianilt aru pärima, mis jutte temast räägitakse ja kas ta on nendele kuidagi alust andnud, näitab Dorian talle mingis meeltesegadushoos portreed. Basil on shokeeritud, ja arvab et Doriani on veel võimalik päästa, ta tahab et D temaga koos palvetaks ja püüaks paremaks saada. Portree, ta enese kätetöö taoline muutus näib talle kohutav. Ta on nii meeleheitel, et ajab D veel rohkem närvi, ja endale aru andmata lööb Dorian Basilile noa selga. Ta hoiab seda kuritööd enesest eemal ega suuda isegi uskuda, milleni ta lõpuks langenud on. Tänu ühe vana keemikust sõbra shantazheerimisele saab ta laibast märkamatult lahti ja keegi ei kahtlusta teda. Temast saab mõrvar. Kui Aga maalil on vananenud, narkootikumidest ja julmusest moondunud Gray käed järsku verised… Tuiates ümber ühes sadamakõrtsis, kutsub üks nilbetest libudest seal pilkamisi Prints Võlujaks ja Sibyli vend kuuleb seda. Ta on kogu oma elu veetnud oma õe mõrvarit otsides, ja kavatseb Doriani tappa. D aga pääseb tänu oma näole ja teeseldes süütut. Osavaks tõenduseks on see, et "Prints Võluja" peaks sel hetkel olema juba vana, 40 või nii, kuid Dorian seal näeb välja vaevalt 20 aastat vana. James laseb tal minna, olles ise sügavas segaduses, kuid jätkab jälitamist kui kuuleb tollelt libult, et Dorian on oma hinge kuradile müünud oma näo eest ja ongi sama mees keda ta otsib. Dorian on shokeeritud, kui tema korraldatud jahil lastakse maha üks ajajatest, ja kui see tegelikult on hoopis James, kes kavatses teda tulistada, hirmub ta veel rohkem.
Pärast seda püüab Dorian end muuta, veedab aega maal ja, võrgutades maal ära ühe tüdruku (kogemata, muidugi), teeb ta tollele enda arvates heateo, ta maha jättes (teooria järgi, et ta rikub kõik, kellega kokku puutub, arvab ta et säästab tüdrukut). Endale ei tunnista ta, et tegelikkuses rikkus ta vaid järjekordse elu. Maatüdruk - millist meest tahaks ta pärast Dorian Grayd? Koju, raamatukogu ja portree juurde tagasi jõudes, on ta kindel ,et pilt on jälle muutunud, paremuse poole, ja et tal on võimalus paremaks saada. Tegelikkuses on vaid midagi lisandunud - õel, salakaval ja petturlik muie, näitamaks et see muutus on vaid kate. Dorian vihastab ja otsustab pildi hävitada, imestades, miks ta pole varem selle peale tulnud. Hetke pärast kuuldakse tänaval karjet Dorian Gray majast. Kui teenijad raamatukokku sisse murravad, ripub seinal pilt, täpselt samasugune, nagu Basil Hallward selle Dorian Grayst maalis, ja põrandal on tundmatuseni moondunud laip. See veider vanamees tuntakse ära ainult sõrmuste järgi.