Filipiinide valitsus teab oma usklike alamate kommet end ülestõusmispühade ajal risti lüüa lasta ja sellepärast anti välja ametlik hoiatus: ristilöömine on tervisele kahjulik.
Valitsus veenab, et kui end ikka risti lüüa tahetakse, siis tuleks vähemasti enne teha teetanusesüst ja valida puhtad naelad. Samuti veenatakse inimesi piitsutamiseks puhast rooska kasutama.
Ehk, teisisõnu: häid ülestõusmise pühi:)
Krt aru mai saa, kas kõigil inimestel ikka on sisemine ilu? Sest kui silmist peegeldub Laadoga järve suurune tühjus, siis väga nagu ei viitsigi suust sisse pugeda, et näha kas paeluss ikka piitsutab soolikate kaudu aju, et mõistus vajalikul määral virge püsiks. Ega sünnipärased kaasaantud gabariidid teevad ka muidugi oma töö. Ja ma pole kahjuks mingi hipi, et pikalt suudaksin kaasa tunda tegemata lastetoatöö või lihtsalt kroonilise ajunõrkuse puhul.
Ok, lasin auru välja. Humaane pool minus ja ka loomupärane uudishimu on mind sundinud elus kuulama ja uurima täiesti "minukaugeid" inimesi -ja olen sattunud väga põnevate leidude otsa.:)
Ja kui nüüd endale ausalt otsa vaadata, siis nii mõnegi tähtsa inimese olen enda jaoks just vastandite tõmbumise näol leidnud:)
Samas tundub, et aeg teeb oma korrektuurid - kvaliteetaeg asjade ja inimeste seltsis, keda hindan, on põhiline, ja otsingute aeg on kahanenud miinimumini.
Lähen teen nüüd ühe "meditatsiooniringi" ja sisendan endale et unusta hetkeline kibestumus ja jätka sisemise ilu otsimist:)
Miks alati see kõige valusam teema jalaga makku taob? Ja miks see mõtetu asi meid nii õnnelikuks/õnnetuks/terveks/haigeks teeb? Tahan viimaks olla olukorras, kus ma ei peaks paaniliselt mõtlema, mis ja kuidas homme saab.
Palju õnne Loitsule Radio Mania ja Ekspressi kultuuripreemia nominatsiooni eest! Olete selle auga ära teeninud!
